Arteriaalne hüpertensioon (hüpertensioon) on kõige levinum kardiovaskulaarsüsteemi haigus. Hüpertensioon tähendab püsivalt kõrgenenud vererõhku. Vererõhu tõus tekib arterite ja/või nende väiksemate harude ehk arterioolide ahenemisel. Mõnel inimesel ahenevad sageli arterioolid, algul spasmi tõttu, hiljem jääb nende valendik seina paksenemise tõttu pidevalt aheneks ning seejärel, et verevool nendest ahenemistest üle saaks, suureneb südame töö ja veresoonkonda paiskub rohkem verd. Sellistel inimestel tekib reeglina hüpertensioon.
Meie riigis on ligikaudu 40% täiskasvanud elanikkonnast kõrge vererõhk. Samal ajal teab haiguse olemasolust umbes 37% meestest ja 58% naistest, kuid ravi saavad neist vaid 22 ja 46%. Ainult 5,7% meestest ja 17,5% naistest kontrollivad korralikult oma vererõhku.
Arteriaalne hüpertensioon on krooniline haigus, millega kaasneb püsiv vererõhu tõus üle lubatud piiride (süstoolne rõhk üle 139 mm Hg ja/või diastoolne rõhk üle 89 mm Hg).
Ligikaudu igal kümnendal hüpertensiivsel patsiendil on kõrge vererõhk põhjustatud elundikahjustusest. Nendel juhtudel räägime sekundaarsest või sümptomaatilisest hüpertensioonist. Ligikaudu 90% patsientidest kannatab primaarse või essentsiaalse hüpertensiooni all. Kõrge vererõhu lähtepunktiks on vähemalt kolm korda arsti poolt registreeritud tase 139/89 mmHg. Art. ja rohkem inimestel, kes ei võta vererõhku langetavaid ravimeid.
Vererõhk
Vererõhu näitajaid on kaks:
- süstoolne vererõhk (SBP) - peegeldab rõhku arterites, mis tekib südame kokkutõmbumisel ja vabastab verd vaskulaarsüsteemi arteriaalsesse ossa;
- Diastoolne vererõhk (DBP) – peegeldab rõhku arterites hetkel, mil süda lõdvestub, mille jooksul see täitub enne järgmist kontraktsiooni.
Arteriaalse hüpertensiooni sümptomid
Kliinik, st hüpertensiooni ilmingutel ei ole spetsiifilisi sümptomeid. Patsiendid ei pruugi aastaid oma haigusest teada, neil ei ole kaebusi ja elutegevus on kõrge, kuigi mõnikord võivad nad kogeda peapöörituse, tugeva nõrkuse ja peapöörituse rünnakuid. Kuid ka siis usuvad kõik, et see on tingitud ületöötamisest. Kuigi just sel hetkel tuleb vererõhule mõelda ja seda mõõta.
Hüpertensiooniga seotud kaebused tekivad siis, kui on kahjustatud nn sihtorganid; need on elundid, mis on vererõhu tõusu suhtes kõige tundlikumad. Patsient tunneb pearinglust, peavalu, müra peas, mälu ja jõudluse vähenemine viitavad esialgsetele muutustele ajuvereringes. Seejärel järgneb kahelinägemine, vilkuvad laigud, nõrkus, jäsemete tuimus, kõneraskused, kuid algstaadiumis on muutused vereringes katkendlikud. Arteriaalse hüpertensiooni kaugelearenenud staadium võib olla komplitseeritud ajuinfarkti või ajuverejooksuga. Püsivalt kõrgenenud vererõhu varaseim ja püsivaim tunnus on südame vasaku vatsakese suurenemine ehk hüpertroofia, millega kaasneb selle massi suurenemine südamerakkude, kardiomüotsüütide paksenemise tõttu.
Esiteks suureneb vasaku vatsakese seina paksus ja seejärel laieneb see südamekamber. On vaja pöörata suurt tähelepanu asjaolule, et vasaku vatsakese hüpertroofia on ebasoodne prognostiline märk. Mitmed epidemioloogilised uuringud on näidanud, et vasaku vatsakese hüpertroofia ilmnemine suurendab oluliselt äkksurma, koronaararterite haiguse, südamepuudulikkuse ja ventrikulaarsete arütmiate riski. Vasaku vatsakese progresseeruv düsfunktsioon põhjustab selliste sümptomite ilmnemist nagu: hingeldus pingutusel, paroksüsmaalne öine õhupuudus (südame astma), kopsuturse (sageli kriiside ajal), krooniline (kongestiivne) südamepuudulikkus. Selle taustal areneb sagedamini müokardiinfarkt ja ventrikulaarne fibrillatsioon.
Suurte morfoloogiliste muutustega aordis (ateroskleroos) see laieneb ning võib tekkida selle dissektsioon ja rebend. Neerukahjustus väljendub valgu olemasolus uriinis, mikrohematuurias ja silindrurias. Siiski areneb neerupuudulikkus hüpertensiooni korral, kui pahaloomulist kulgu pole, harva. Silmakahjustused võivad väljenduda nägemise hägustumise, valgustundlikkuse vähenemise ja pimeduse tekkena. Seega on selge, et hüpertensiooni tuleks ravida hoolikamalt.
Arteriaalse hüpertensiooni riskifaktorid
Muutumatud riskitegurid on järgmised:
- Pärilikkus - inimesed, kellel on hüpertensiooniga sugulased, on selle patoloogia tekkeks kõige eelsoodumad.
- Meessugu – on kindlaks tehtud, et arteriaalse hüpertensiooni esinemissagedus meestel on oluliselt kõrgem kui naistel. Kuid tõsiasi on see, et naissuguhormoonid, östrogeenid, takistavad hüpertensiooni teket. Kuid selline kaitse on kahjuks lühiajaline. Algab kliimaperiood, lõpeb östrogeenide säästev toime ning naised muutuvad haigestumuse poolest meestega võrdseks ja lähevad neist sageli mööda.
Muudetavate riskitegurite hulka kuuluvad:
- Suurenenud kehakaal – ülekaalulistel inimestel on suurem risk arteriaalse hüpertensiooni tekkeks;
- Istuv eluviis – vastasel juhul viib kehaline passiivsus, istuv eluviis ja vähene kehaline aktiivsus ülekaalulisuseni, mis omakorda aitab kaasa hüpertensiooni tekkele;
- Alkoholi tarbimine – liigne alkoholitarbimine soodustab arteriaalset hüpertensiooni.
- Suure koguse soola tarbimine toidus – kõrge soolasisaldusega dieet aitab tõsta vererõhku. Siin tekib küsimus: kui palju soola saab päevas tarbida? Vastus on lühike: 4,5 grammi ehk tasane teelusikatäis.
- Tasakaalustamata toitumine aterogeensete lipiidide ja liigsete kaloritega, mis põhjustab rasvumist ja aitab kaasa II tüüpi diabeedi progresseerumisele. Aterogeenseid, st sõna otseses mõttes "ateroskleroosi tekitavaid" lipiide leidub suurtes kogustes kõigis loomsetes rasvades, lihas, eriti sea- ja lambalihas;
- Suitsetamine on teine muutuv ja ohtlik tegur arteriaalse hüpertensiooni ja selle tüsistuste tekkes. Fakt on see, et tubakaained, sealhulgas nikotiin, tekitavad arterites pidevat spasmi, mis konsolideerumisel põhjustab arterite jäikust, mis toob kaasa rõhu suurenemise veresoontes;
- Stress viib sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumiseni, mis toimib kõigi kehasüsteemide, sealhulgas südame-veresoonkonna süsteemi kohese aktivaatorina. Lisaks vabanevad verre survehormoonid, st need, mis põhjustavad arterite spasme. Kõik see, nagu ka suitsetamine, põhjustab arterite jäikust ja areneb arteriaalne hüpertensioon;
- Rasked unehäired, nagu uneapnoe sündroom või norskamine. Norskamine on tõesti peaaegu kõigi meeste ja paljude naiste nuhtlus. Miks on norskamine ohtlik? Fakt on see, et see põhjustab rõhu tõusu rinnus ja kõhuõõnes. Kõik see peegeldub veresoontes, mis viib nende spasmini. Arteriaalne hüpertensioon areneb.
Arteriaalse hüpertensiooni põhjused
Haiguse põhjus jääb 90-95% patsientidest teadmata – see on essentsiaalne (st esmane) arteriaalne hüpertensioon. 5-10% juhtudest on vererõhu tõusul kindlaks tehtud põhjus – see on sümptomaatiline (või sekundaarne) hüpertensioon.
Sümptomaatilise (sekundaarse) arteriaalse hüpertensiooni põhjused:
- primaarne neerukahjustus (glomerulonefriit) on sekundaarse arteriaalse hüpertensiooni kõige levinum põhjus;
- neeruarterite ühe- või kahepoolne ahenemine (stenoos);
- aordi koarktatsioon (kaasasündinud ahenemine);
- feokromotsütoom (adrenaliini ja norepinefriini tootva neerupealiste kasvaja);
- hüperaldosteronism (aldosterooni tootva neerupealise kasvaja);
- türotoksikoos (kilpnäärme funktsiooni suurenemine);
- etanooli (veinialkoholi) tarbimine üle 60 ml päevas;
- ravimid: hormonaalsed ravimid (sh suukaudsed kontratseptiivid), antidepressandid ja teised;
Arteriaalse hüpertensiooni kardiovaskulaarsete tüsistuste riskifaktorid
Põhiline:
- üle 55-aastased mehed;
- üle 65-aastased naised;
- vere üldkolesterooli tase > 6,5 mmol/l, madala tihedusega lipoproteiinide kolesterooli taseme tõus (> 4,0 mmol/l) ja kõrge tihedusega lipoproteiinide kolesterooli madal tase;
- varase südame-veresoonkonna haiguse perekonna anamneesis (naised <65-aastased, mehed <55-aastased);
- kõhupiirkonna rasvumine (vööümbermõõt ≥102 cm meestel või ≥88 cm naistel);
- C-reaktiivse valgu tase veres ≥1 mg/dl;
- suhkurtõbi (vere glükoosisisaldus tühja kõhuga > 7 mmol/l).
Täiendav:
- häiritud glükoositaluvus;
- madal füüsiline aktiivsus;
- suurenenud fibrinogeeni tase.
Märkus. Üldise kardiovaskulaarse riski määramise täpsus sõltub otseselt sellest, kui täielik oli patsiendi kliiniline ja instrumentaalne uuring.
Arteriaalse hüpertensiooni tüsistused
Arteriaalse hüpertensiooni kõige olulisemad tüsistused on järgmised:
- hüpertensiivsed kriisid;
- tserebrovaskulaarsed õnnetused (hemorraagiline või isheemiline insult);
- müokardiinfarkt;
- nefroskleroos (peamiselt kokkutõmbunud neer);
- südamepuudulikkus;
- aordi aneurüsmi lahkamine.
Arteriaalse hüpertensiooni uuringud
Kõikidel arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel tuleb läbi viia järgmised uuringud:
- üldine vere- ja uriinianalüüs;
- kreatiniini tase veres (neerukahjustuse välistamiseks);
- kaaliumisisaldus veres, kui te ei võta diureetikume (kaaliumitaseme järsk langus võib kahtlustada neerupealiste kasvaja või neeruarteri stenoosi olemasolu);
- elektrokardiogramm (vasaku vatsakese hüpertroofia tunnused - tõendid arteriaalse hüpertensiooni pikaajalisest kulgemisest);
- vere glükoosisisalduse määramine (paastumine);
- üldkolesterooli, kõrge ja madala tihedusega lipoproteiinide kolesterooli, triglütseriidide, kusihappe seerumisisaldus;
- ehhokardiograafia (vasaku vatsakese müokardi hüpertroofia astme ja südame kontraktiilsuse seisundi määramine)
- silmapõhja uuring.
- rindkere röntgen;
- Neerude ja neerupealiste ultraheliuuring;
- Brachiotsefaalsete ja neeruarterite ultraheliuuring;
- seerumi C-reaktiivne valk;
- uriinianalüüs bakterite esinemise tuvastamiseks (bakteriuuria), valgu kvantitatiivne hindamine uriinis (proteinuuria);
- mikroalbumiini määramine uriinis (vajalik suhkurtõve korral).
- Aju verevoolu, müokardi, neerude funktsionaalse seisundi hindamine;
- Aldosterooni, kortikosteroidide, reniini aktiivsuse kontsentratsiooni uurimine veres;
- katehhoolamiinide ja nende metaboliitide määramine igapäevases uriinis;
- kõhu aortograafia;
- neerupealiste ja aju kompuutertomograafia või magnetresonantstomograafia.
Arteriaalse hüpertensiooni ravi
Arteriaalse hüpertensiooniga patsientide ravi peamine eesmärk on minimeerida kardiovaskulaarsete tüsistuste ja nende põhjustatud surma riski. See saavutatakse pikaajalise elukestva ravi abil, mille eesmärk on:
- vererõhu langus normaalsele tasemele (alla 140/90 mm Hg). Arteriaalse hüpertensiooni kombineerimisel suhkurtõve või neerukahjustusega on soovitatav alandada vererõhku < 130/80 mmHg. (kuid mitte alla 110/70 mm Hg);
- sihtorganite (aju, süda, neerud) “kaitse”, vältides nende edasist kahjustumist;
- aktiivne mõju ebasoodsatele riskifaktoritele (rasvumine, hüperlipideemia, süsivesikute metabolismi häired, liigne soola tarbimine, füüsiline passiivsus), mis soodustavad arteriaalse hüpertensiooni progresseerumist ja selle tüsistuste teket.
- suitsetamisest loobumine;
- kehakaalu normaliseerumine (kehamassiindeks < 25 kg/m2);
- alkohoolsete jookide tarbimise vähendamine <30 g alkoholi päevas meestel ja 20 g/päevas naistel;
- kehalise aktiivsuse suurendamine - regulaarne füüsiline aktiivsus 30-40 minutit. vähemalt 4 korda nädalas;
- lauasoola tarbimise vähendamine 5 g-ni päevas;
- toitumise muutmine koos taimse toidu tarbimise suurenemisega, taimsete rasvade tarbimise vähenemisega, kaaliumi, köögiviljades, puuviljades, teraviljades ja piimatoodetes sisalduva magneesiumi toidus sisalduva kaltsiumi suurendamisega.
Arteriaalse hüpertensiooni ravimteraapia põhiprintsiibid:
Uimastiravi tuleb alustada mis tahes antihüpertensiivsete ravimite minimaalsete annustega (võttes arvesse asjakohaseid vastunäidustusi), suurendades annust järk-järgult kuni hea ravitoime saavutamiseni.
Ravimi valik peab olema põhjendatud; antihüpertensiivne ravim peab tagama stabiilse toime kogu päeva jooksul ja olema patsiendi poolt hästi talutav.
24-tunnise efekti saavutamiseks ühekordse annusega on kõige soovitavam kasutada pikatoimelisi ravimeid. Selliste ravimite kasutamine annab leebema hüpotensiivse toime koos sihtorganite intensiivsema kaitsega.
Kui monoteraapia (ravi ühe ravimiga) on ebaefektiivne, on soovitatav kasutada optimaalseid ravimite kombinatsioone, et saavutada maksimaalne hüpotensiivne toime ja minimaalsed kõrvaltoimed.
Optimaalse vererõhutaseme säilitamiseks ja arteriaalse hüpertensiooni tüsistuste vältimiseks tuleb võtta pikaajalisi (peaaegu eluaegseid) ravimeid.
Vajalike ravimite valik:
Praegu on arteriaalse hüpertensiooni raviks soovitatav kasutada seitset ravimirühma:
- diureetikumid;
- b-blokaatorid;
- kaltsiumi antagonistid;
- angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid;
- angiotensiini retseptori blokaatorid;
- imidasoliini retseptori agonistid
- a-blokaatorid.
- Diagnoosi määramatus ja vajadus spetsiaalsete, sageli invasiivsete uurimismeetodite järele arteriaalse hüpertensiooni vormi selgitamiseks;
- Raskused ravimteraapia valimisel - sagedased hüpertensiivsed kriisid, refraktaarne arteriaalne hüpertensioon.
- Hüpertensiivne kriis, mis ei lõpe haiglaeelses staadiumis;
- Hüpertensiivne kriis koos hüpertensiivse entsefalopaatia tõsiste ilmingutega (iiveldus, oksendamine, segasus);
- Hüpertensiooni tüsistused, mis nõuavad intensiivravi ja pidevat meditsiinilist järelevalvet: ajuinsult, subarahnoidaalne hemorraagia, äge nägemiskahjustus, kopsuturse jne.